Language in Society 23, New York et al, Contemporary legend. Kirja esimene rida pole siin tsiteeritud on lugejale orienteerumiseks mõeldud ja seal esitatakse peamise adressaadi nimi, aeg ja aadress.

Kogu India Himaalajast lõuna pool asetseb troopikavöötmes ja seal domineerivad Aasia mussoonid. Õhk on sooja ookeani kohal kogunud endasse palju niiskust, mis sajab vihmana alla, kui tuuled ületavad rannikulähedasi mägesid.

Detsembrist veebruarini puhub kuivemat tuult ning märtsist maini on kliima kuiv ja kuum. India kliimat mõjutavad tugevalt Himaalaja ja Thari kõrb. Himaalaja takistab Kesk-Aasia katabaatituulte ligipääsu, mistõttu on suurem osa Indiast soojem kui ülejäänud alad, mis asuvad sarnastel laiuskraadidel. Thari kõrb meelitab ligi niiskusesisaldusega suvised edelamussooni. Loodepiirkondade kõrbetes, kuhu mussoonid enamasti ei ulatu, on sademeid vähe, rannikumadalikel ja mäenõlvadel on neid palju.

Mäenõlval paiknev Cherrapunji küla Meghalaya osariigis on maailma sademeterikkaim koht: sealne aasta keskmine sademete hulk on 11 mm. Suvine sademete hulk varieerub tugevasti ka aastati. Rannad ja kaguosa jäävad vihmaperioodi kõige raskemate rünnakute alla ning neid räsivad igal aastal tsüklonid ja üleujutused. Indias on ülekaalus neli suurt kliimagruppi: troopiline märg, troopiline kuiv, lähistroopiline niiske ja mägine.

Suvel on keskmine temperatuur 37,8—46,1°. Kõrgeim Indias registreeritud temperatuur oli Phalodis Jodhpuri ringkonnas Rajasthanis 51,0°. Himaalajas uhub vihm palju mulda ja kruusa jõgedesse.

Iga-aastaste üleujutuste ajal toovad Ganges ja selle lisajõed tasandikele viljakandvaid setteid. Need setted on aastatuhandete jooksul soodustanud intensiivset põllumajandust, kuid need ka raskendavad kunstlikku niisutust ja hüdroenergeetikat. Jaanuaris ja veebruaris puhuvad kirdest talvemussoonid. Sajab vähe ja ilm on jahe.

India – Vikipeedia

Vihmaperioodide vahele jäävad kuiva ja sooja ilmaga kevad ja sügis. Kogu Indias Himaalajast lõuna pool on kevad, suvi ja sügis väga soojad: igal aastal tuleb ette temperatuuri üle 50 °C. Eriti Gangese tasandiku niiske õhk teeb kliima mõnikord raskesti talutavaks.

Lõuna-Indias on ka talvel päris soe. Dekkani kiltmaal on jahedam, Põhja-Indias esineb ka pakast. Talvel moodustub Aasia kohal suur kõrgõhuala, mille mõju all on ka põhjapoolkera külmapoolus.

Suuremas osas Indias ja lähedastel merealadel puhub sel ajal kirdemussoon. Põhja-Indias Himaalaja lähedal valitsevad loodetuuled. Kirdes asetsevad mäed takistavad Siberi külma õhu sissetungi. Dekkani kiltmaal on enamikus kohtades troopiline kliima, jaanuari keskmine temperatuur on 20—25 °C, Põhja-India tasandikel langeb see umbes 15 °C-ni. Talvel on üldiselt kuiv, kuid eriti Dekkani kiltmaa idaranniku lõunaosas, kus mussoon on kogunud Bengali lahelt piisavalt niiskust, sajab palju vihma.

Kevadel Aasia kõrgrõhkkond nõrgeneb ja kirdemussoon vaibub. Tugeva päikesekiirguse ning kuiva pilvitu kontinentaalõhu tõttu võib minna väga soojaks.

1. Usu liige
3. Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla.
4. Мне покажется, что прошел всего какой-то миг до того момента, когда я снова выйду на улицы Диаспара -- через пятьдесят, а то и через сто тысяч лет.
6. Suurenda munn ja foto enne ja parast
8. Noorukite liige

Paljudes kohtades on mai aasta kõige soojem kuu. Vastu suve läheb ilm ebastabiilseks. Edelamussoon puhken ühte lugu, tuues niisket õhku ning pilvi ja vihma.

See suvemussoon on lõunapoolkera kagupassaadi jätk. Pärast ekvaatori ületamist pöördub õhuvool paremale ja puhub Kagu-Aasia poole. Seda põhjustab madalrõhkkond, mille kese on Indiast loodes. Seal, kus edelamussoon puhub mägedesse, sajab palju, paiguti üle mm aastas, Cherrapunji Keskmised liikmesuurused eksisteeris olekus Assamis üle 12 mm aastas.

See piirkond on samal laiuskraadil nagu Aafrika keskne kõrbepiirkond. Loode-India kõrbeosas sajab alla mm aastas. Kõrb on seal sellepärast, et mäed takistavad sajuõhu ligipääsu. Juuli keskmine temperatuur on kaugel põhjas üle 30 °C ning Dekkani kiltmaal vahemikus 25—30 °C. Meretuule, pilvede ja päikese vähesuse tõttu on juuli ja august sageli jahedamad kui mai.

Mussoonisüsteem võib kirjeldatud mustrist oluliselt kõrvale kalduda: ühel aastal võib sadada keskmisest poole rohkem, teisel aastal poole vähem. Mõnikord algab suvemussoon hilja. Tuleb ette sajuta perioode ja tugevat sadu lühikese aja jooksul.

Mussoonkliima võib kaasa tuua põuda, näljahäda ja üleujutusi. Täna on see väljakutse suur, tekitades eksistentsiaalseid ohte bioloogilisele mitmekesisusele ja mitmetele inimkooslustele ning ohustades majanduse arengut ja inimeste elu jätkusuutlikkust. Mida rohkem India kasvab ja linnastub, seda mürgisemaks muutuvad selle veekogud.

Iga päev satub jõgedesse ja muudesse veekogudesse ligi 40 miljonit liitrit reovett, kusjuures ainult väike osa on piisavalt puhastatud. Maailmapanga hiljutine aruanne viitab sellele, et selline reostuse eraldumine ülesvoolu alandab majanduskasvu allavoolu asuvates piirkondades, vähendades nende piirkondade SKP kasvu kuni kolmandiku võrra. Hullemaks teeb selle see, et keskmise sissetulekuga riikides nagu India, kus veereostus on suurem probleem, suureneb mõju peaaegu poole SKP kasvu vähenemiseni.

Keskkonna seisundi halvenemise kulud Indias on hinnanguliselt 3,75 triljonit INR 80 miljardit dollarit aastas. Ainuüksi veereostusega seotud tervisekulud on hinnanguliselt umbes — miljardit INR 6,7—8,7 miljardit dollarit aastas - need on enamasti seotud alla viieaastaste laste kõhulahtisuse suremuse ja haigestumusega ning muude rahvastiku haigestumistega. Lisaks majanduslikele kulutustele põhjustab India puudus inimelu aastas vee, kanalisatsiooni ja hügieeni puudumise tõttu.

Ülemaailmselt sureb veega seotud haiguste tagajärjel igal aastal 1,5 miljonit alla viieaastast last ja miljonit tööealist inimest. Himaalaja jõed tekivad lume ja liustike sulamisel ning voolavad pidevalt aastaringselt. Mussoonikuude jooksul sajab Himaalajas suurel hulgal sademeid ja jõed paisuvad, põhjustades sagedasi üleujutusi. Dekkaani jõed on seevastu vihmaga toidetud ja seetõttu mahult kõikuvad.

Rannikuäärsed jõed on pikkuselt lühikesed ja piiratud valgalaga. Lisaks viitavad need katkendid veel ühele rühma tunnuslikule joonele: diskuteerijad ei väida, et nad on eriliste teadmiste või üleloomuliku mõistmise osalised; nende sihiks on pigem kooperatiivses diskursuses paranormaalsete juhtumite vastuvõetavad seletused välja töötada. Rühma liikmed kasutavad informatsiooni paludes ja sõnumitele vastates sageli viisakusvormeleid: “ Palun teatage mulle!!

Kas saaksite juhtunust rohkem rääkida?? Neid kasutatakse tänumeele väljendamiseks ja julgustamiseks, mida diskussandid, eriti uustulnukad, kõrgelt hindavad. Sõnastuse valik on AFGSi liikmetele ülioluline, sest see moodustab identiteedi loomise olemusliku komponendi. Andrew Feenberg kinnitab, et “Kus eneseesitlus toimub isikliku teksti loomise kujul, seal on võimalik tooni ja keele valikuga mõjuda viisil, mida vaid üksikud suudavad saavutada kõne, riietuse ja zhestidega” Feenberg Rühma liikmed võivad luua endale illusiooni kirjeldades AFGSi kui “meie kodu” ja elektroonilisi vestluskaaslasi kui “sõpru”, kuid neisse ütlustesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda, eriti arvestades paljudes teistes uudisgruppides marutsevaid arvukaid verbaalseid kaklusi ja tõelisi sõnasõdu.

Nimelt võib “virtuaalne kodu” olla ainuke koht, kus kummitused on loomulikud, etteennustatavad, seetõttu ka mitte-hirmuäratav osa keskkonnast – katarsis, mis vabastab pingest ja ängist reaalse elu ees. Selle tunnistamine, et uudisgrupi diskussioonis osalemine on meeldiv suhtlemisviis, on korduv teema.

Selles võib näha kommunikatiivset situatsiooni, mille kohta J. Walther lõi termini “hüperpersonaalne kommunikatsioon”, s. Elektrooniline folkloor: suulise ja kirjaliku kommunikatsiooni hübriid Pikka aega assotsieerus folkloori elujõud peamiselt suulise traditsiooniga.

Dorson vaatles seda kui üheselt esteetilist stabiilsuse ja variatiivsuse kooskõla Dorson Braid toonitas teist aspekti folkloori suulises levikus, nimelt selle potentsiaali kohandada traditsioonilisi narratiive kuulajate vajadustega Braid Järelikult, väidab E.

Oring, oli suulisus kogu folkloori nagu ka muistendite käsitlemise proovikivi Oring Ometi ei saanud folkloristid eirata muu meedia – trükiste, magnetilise ja elektroonilise meedia – kasvavat osa folkloori edasikandumisel.

Juba Ben-Amos, et folkloori suulist levimist ei saa enam vaadelda dominantse trendina Ben-Amos 8 jj. Samasuguseid vaateid folkloori leviku kohta, eriti aga tänapäeva muistendite kohta, leiame I.

SchneideriP. Smithi ja M. Wilsoni uurimustest. Internetis folkloori uurides peame vastama küsimusele, kumba valda me siseneme – kas suulise või kirjaliku kultuuri alale?

Elektrooniline kultuur, mida sageli nimetatakse “teiseks suulisuseks”, esindab keerulist segu mõlemast. Huvitaval kombel on interneti kommunikatsiooni duaalsust märganud mitte ainult analüüsijad, vaid ka kasutajad ise, ja see on jälgitav elektroonilisi sõnavahetusi kirjeldavas metakeeles. Ehkki see kommunikatsioonitüüp koosneb lugemisest ja kirjutamisest, osutatakse sellele terminitega, mis assotsieeruvad suulise kultuuriga – kuulama, kuulma, rääkima, kõnelema, jutustama – sama sageli kui terminitega, mis kirjeldavad kirjalikku kommunikatsiooni – lugema, kirjutama, postitama, kirja panema.

Eriti huvitavad on järnevatest näidetest juhtumid, kus kasutatakse mõlema rühma sõnu: “Ma ei räägi sellel teemal uuesti ” – “Ma usun, et sa kõneled varjunditest. Uus lugu teile lugemiseks. Üks mu kirjasõpradest soovis seda kuulda ja ma mõtlesin, et panen selle teile pikselitesse. Suuline jutustus on sündmus, mida ei saa vormilt kinnistada ega ajas külmutada. Kirjalik narratiiv on objekt, mis muutub saatja või saaja suhtes iseseisvaks Ong 13 ja mida saab reprodutseerida täpselt samal kujul.

Internetti postitatud jutud võidakse säilitada originaalkujul, kuid neile saavad sellegipoolest osaks adressaatide poolsed muudatused, kes sageli saadavad originaali uuesti laiali, kuid on sealt osi välja lõiganud, täiendanud seda oma kommentaaridega või muutnud läkituse kvaasidialoogiks, nagu seda on tehtud allpool esitatud näite puhul.

Üks osavõtjaist postitas loo oma perekonna kummitamisest. Vaim järgnes perekonnale, kui see elukohta muutis, kuid vanas majas kummitamine jätkus, kui uued omanikud sisse kolisid.

See lugu vallandas arutelu. Kummitamisele pakuti mitmesuguseid seletusi ja anti nõu selle kohta, kuidas vaimuga kontakti luua, et tema pahateod lõpeksid. Järgnevad sõnumid esindavad algse loo lahtiseletamist ja selle interpretatsioonide läbiarutamist. Neile kirjadele vastates lülitas jutustaja “vestluse teise poole” osi oma kirjutisse.

Segaduste Kommunikatsioon liikmete ja jala suuruse vahel on neil puhkudel uus tekst märgistatud sidekriipsuga ning tsiteerivad lõigud jutumärkidega. Em, kui keegi veel vestlusega liituda soovib, siis tore on.

Tasub üritada. Tookord keegi Ära unusta kirjutada, mis Su tulemused on! Kirja esimene rida pole siin tsiteeritud on lugejale orienteerumiseks mõeldud ja seal esitatakse peamise adressaadi nimi, aeg ja aadress. Peamine, kuid mitte ainuke adressaat: kiri on ühtaegu adresseeritud rühmale ja on kättesaadav igaühele, kes viitsib faili avada.

Kirjas endas, tagasitervituse juures, kutsub autor otsesõnu kõiki aruteluga liituma. Kutse verbaalset osa toetab emotikon :-mis tähendab 'rõõmus'. Üleskutsuja ei muuda siiski 'vestluse' teemat läbinähtavaks: jutu tuum on lõigatud välja ja ainult osa sellest ilmub edaspidi.

Niiet kui polda tuttav looga, mis jutuniidi algatas, on raske arutluskäiku täielikult taastada. Selline väljalõikeline stiil ja manipuleerimine “välja redigeeritud” tekstiga on elektroonilise diskursuse tüüpiline erijoon. Arvutitehnoloogia areng muudab tulevikus võimalikuks selle, et elektrooniliste rühmade liikmed saavad oma lugusid rääkida ja levitada multimeedia failidena, mida publik saab kuulata ja vaadata.

Kuid sellised tehnoloogilised ettekanded kuuluvad Andke retsept, kuidas munn suurendada nende asjade hulka, mida taaskasutuseks alles hoitakse ja mis järelikult pakuvad võimalust originaali või ilustatud versiooni taasesitamiseks. Uudisgrupi arhiivi loomist ja pidamist võib samuti pidada suunaks elektroonilise jutustamise objektiveerimisele.

Rühma poolt saadetud lugude üheks eristavaks jooneks on kompromiss suuliste juttude informaalsuse ja trükitud teksti formaalsuse vahel. Nagu kõik keelekasutajad, on ka internetijutustajad valivad lingvistiliste koodide ja retooriliste stiilide osas. Valikuid suunavad sotsiaalsed faktorid on perspektiivi ja ideoloogia seisukohast olulised Lee Kommunikatsioon kui lühike andmine-võtmine, kui asünkroonne jutlemine, on osa internetikasutajate erandiks institutsioonilised teabevahetused standardsest käitumisest.

Keeleliselt manifesteeritakse seda sagedaste asesõnade väljajätete, lühendatud vormide, elliptiliste konstruktsioonide, lühendite ja akronüümide kasutamisega seal, kus vähegi võimalik American Heritage Book Hooletus ja sarnasus jutustatud lugudega tõuseb, kui kasutatakse kõnekeelele lähedast 6keelt ja foneetilist kirjaviisi: Tervitus kõigile, See tuleb nüüd suht pikk, vabandan ette.

Oli hiline aeg, kuskil peale 11 õhtul. Kõik 4 last ja meheke magasid ja raadio ega tv ei mängind. Oleneb nagu Kommunikatsioon liikmete ja jala suuruse vahel indiviidi meelestusest, kes laulab, või kuidas? Täna küll aint üks Esiteks ei valmi nad kunagi mitme osavõtja koostööna ja nad on alati sooloesitused, mida ei kinnitata silmapilkse kuulajaskonna tagasisidemega. Vahetu rühmaliikmete reaktsiooni puududes on jutustaja sunnitud olema selgesõnaline ja laskuma definitsioonidesse ja seletustesse seal, kus suuliselt jutustaja teeb seda üksnes juhul, kui kuulajate reaktsioon seda nõuab.

Feenberg märgib õigesti, et interneti kommunikaatorid seisavad silmitsi dilemmaga, kas leppida kirja kahetähenduslikkusega või selgitada, loobudes lühidusest Feenberg Enamikul juhtudel valivad jutustajad viimatimainitud võimaluse, mis seletab sünonüümide ja kahemõttelisust vähendavate parafraseeringute kasutamise sageduse.

Teiseks, saadetud juttude süntaktiline organiseeritus on lähedasem kirjakeelele kui suulistele narratiividele. Kiillaused, absoluutkonstruktsioonid, parallelism ja sidesõnade ekstensiivne kasutamine – kõigi nende vahenditega luuakse detailirikas tühimiketa koherentne jutt.

See on eriti tähtis muistendi puhul, mis peaks olema usutav, ükskõik kui mitteusutavad esitatud sündmused ka poleks. On märkimisväärne, et suulisele narratiivile tüüpilisi võtteid kasutatakse sissejuhatavates ja kokkuvõtvates sulgevates osades, nagu ka enesepeegeldustes, kuid mitte sündmusi kirjeldavates osades. Lõpuks armastavad jutustajad lisada igapäevakeelele termineid teaduse ja tehnoloogia leksikonist ehk nn 'raamatulikku' sõnavara. Sel tendentsil on kaks seletust.

Enamikul internetikasutajaist on esiteks vastav haridustaust ja teiseks püüavad jutustajad üleloomulikke nähtusi ratsionaalselt seletada ja toetuda argumenteerides teaduslikule teadmisele. Formaalse ja informaalse segunemine on iseloomulik tänapäevasele diskursusele mitmetes valdkondades.

Fairclough märgib õigesti, et “individuaalsete liikide ja diskursuse tüüpide kirjeldused näivad olevat suuresti ideaaltüüpide kirjeldused, kuna aga tegelikud tekstid rajanevad üldiselt suuremal või vähemal määral nende tüüpide miksimisel” Fairclough Teine erinevus suuliste ja kirjalike narratiivide vahel on asjaolu, et esimesed, isegi kui nad olid eelnevalt läbimõeldud, säilitavad spontaansuse elemendi, samal ajal kui kirjalike puhul on autoril võimalik teksti üksikasjalikult uurida ja revideerida.

Meie näiteina esitatud elektroonilistel narratiividel pole selliseid puudusi nagu suulistele narratiividele tunnuslikud valealgused, teemamuutused keset lauset, pauside täitmine ja isikuasesõnade segiajamised – kõik need tunnused, mis on tüüpilised spontaansele, ettekavandamata kõnele.

Oma parimate võimaluste piires püüavad jutustajad köita kuulajate tähelepanu, lükates sündmusi edasi, luues äreva ootuse õhustiku ja muutes lugu hirmuäratavate detailidega värvikamaks. Vajadus luua elav jutt on postitajate jaoks tunduvalt olulisem kui teksti loogiline lõikudeks jagamine või Kommunikatsioon liikmete ja jala suuruse vahel kasutamine.

Kasutatakse palju umbisikulisi lauseid ja pole harvad juhused, kui subjekti ja predikaadi vahel puudub rektsioon: “Kas keegi teab midagi välgust? Kuid neist kõigist sagedamini esinevad õigekirjavead. Neid on homofoonide valest kasutamisest seal-nende there-their, ei-teadma no-know, siin-kuulma here-hear laensõnade valesti kirjutamiseni klaustrafoobia, pnemonia, rinoliinist kleit ; konsonantide ühekordseks jätmisest kuni nende eksliku kahekordistamiseni sealling, forgeting, personaly.

Need ja paljud teised sarnased näited on iseloomulikud kiirustavale tippimisele ja sellele, et teksti ei loeta üle. Tegelikult annavad mõned õigekirjavead nagu explainations või truely märku, et jutustamise käigus toimus meelemuutus, nii nagu sellest annavad märku taolised süntaktilised nähtused nagu valealgused ja anakoluut. Loetletud vead illustreerivad seisukohta, et elektronpostituste puhul on lugemisele ja kirjutamisele kulutatava aja erinevus palju väiksem kui muude kirjutamisega seotud zhanride puhul.

See loob kirjutajale mulje spontaansest vestlusest, kus ei pöörata tähelepanu väikestele eksitustele. Aga vigade arvukus takistab arusaamist ja selle juures saab alguse rühma käitumise reguleerimine. Seetõttu on koos muude kasulike andmetega KKKs esitatud loetelu kõige sagedasematest õigekirjavigadest koos parandustega.

Veel enam, nagu varem mainitud, on mõned jutud arhiivi lisatud parandatud õigekirjas ja toimetatult.

VTK raamat - Vaimud kübermaailmas

Ehkki rühma liikmeid ei piirata väljendusviisi suhtes, võib organisatsiooni poolt arhiveeritud sõnumite stiilile rakendatud reguleerimisvahendeid vaadelda kui märki üleminekust suuliselt kirjalikule kommunikatsioonistiilile. Elektroonilise jutuvestmise esteetika Muistendeid analüüsides märgivad folkloristid, et need erinevad radikaalselt kirjanduslikest juttudest selles osas, et muistendid pole teadlikult kunstipärased ja neis puudub esteetiline taotlus Barnes 2.

Kuna nende loomisel pole peamiseks sihiks esteetiliselt rahuldava loo loomine, on muistendi verbaalne meisterlikkus lähedane vestluse meisterlikkusele, milles teda räägitakse Oring Need tähelepanekud kehtivad internetti saadetud muistendite kohtagi. Kuid kuna need tekstid pakuvad naudingut laiale ja mitmekesisele auditooriumile, oleks ebaõiglane väita, et neis puudub esteetiline väärtus.

Kuigi stilistiliselt jäävad muistendid lihvimata, võivad nad vastuvõtjale emotsionaalsel pinnal väga tugevalt mõjuda. Muistendite afektiivne fookus on tugevam, kui see esitatakse isikliku narratiivi rüüs, jutustades seda kui meeledejäävaid sündmusi jutustaja elust.

Navigeerimismenüü

Liikmete poolt saadetud kummitusjutud on käsiteldavad püüdena efemeerne tajumuslik kogemus sõnadesse vangistada. Jutustaja jaoks on oluline kirjeldada kõiki visuaalseid, auditiivseid, taktiilseid aistinguid, mida ta koges. Nad kujutavad hoolikalt objekte, mida üleloomulikud jõud mõjutasid, õhu liikumist, mis kaasnes paranormaalse tegevusega, helisid, mis signaliseerisid kummituste kohalolu jne.

Ehkki detailirohkus aeglustab narratiivi arengut, on sel kaks olulist funktsiooni: see suurendab narratiivi usutavust ning kasvatab pinget, lükates loo lahendust edasi. Jutustaja poolt nähtu, kuuldu või tuntu kirjeldamise kliimaks rajaneb keha füsioloogilistel reaktsioonidel, mis kõik sümboliseerivad psühholoogilist hirmu ja shoki seisundit: “karvad kätel ja turjal tõusid püsti.

Minul on juuksed paljalt rääkimisest peas püsti. Seda ruumis valitsenud tunnet, kui üles ärkasime. Seda külmavärinat, mis mu selgroogu mööda alla liikus kui valgus süttis. Väga harva luuakse originaalseid metafoore, neile eelistatakse metafoorseid klisheesid – kultuurilisi mudeleid, mida tuntakse keele keskkonnas, et väljendada erinevaid seisundeid ja emotsioone.

Troopide klisheerunud kasutamine tähistab veel kord asjaolu, et muistendid funktsioneerivad kui kindlate situatsioonide, uskumuste ja konfliktide märgistajad. Meie analüüsitud juhtumi puhul on kummitusjuttude ilmekus suuresti seotud vaimse ettekujutusvõimega, mis on seotud üleloomulikuna tajutu edastamisega. Lisaks kasutavad jutustajad erinevate häälte kirjeldamiseks sageli onomatopöad. Järgnevalt kolm näidet: Kui ma olin teismeline, umbes aastane, olin ühel laupäeva hommikul üksinda kodus ja vaatasin vanemate toas telelehte üle, kui äkki hakkas pereauto signaal hüüdma.

Alguses oli see pasunahüüde sarnane, siis 'tuut, tuut! Süda ehmatusest põksumas, piilusin külgmise ukse aknast ja nägin autos kassi, oma kassi Dustyt. Selle juures oli ebatavaline, et kõik auto aknad olid kinni ja ma polnud kassi näinud umbes kaks aastat. Ta oli ammu asendatud teise, “emalikuma” kassiga. Nägin seda ja mu pea justkui sööstis sinna suunda ja ma sain hetkega kananaha.

Mu meel täitus hirmutavate kujutlustega kehast, mida lohistatakse. Hirmust ei suutnud ma uinuda. Kuulsin kellakägu eluruumis iga poole tunni tagant kukkumas kella kolmest kuueni hommikul. Süda vasardas nii kõvasti, et ma ei saanud sügavalt hingata ja ma lamasin kangestunult, surmani hirmunud, et ma võin midagi kuulda Sellist tähelepanu kohalike detailide suhtes, vaevumärgatavate muutuste jälgimist keskkonnas ja iseendas võib käsitleda kui analüüsitava alaliigi ja tema esteetika erijoont.

Kui nõustuda seisukohaga, et kunsti jõud on mäletamise jõud Proppsiis on isikujuttude Kommunikatsioon liikmete ja jala suuruse vahel taaselustada ja läbi elada minevikusündmusi ja neist tulenevaid psühholoogilisi seisundeid. Kommunikatsiooni meediad erinevad vahendite poolest, mida saab kasutada sündmuste dramaatiliseks taasesitamiseks ning tunnete, emotsioonide ja seisukohtade väljendamiseks.

Silmast silma kommunikatsiooni juures väljendatakse neid nii verbaalselt kui ka paralingvistiliste vahenditega, nagu helikõrguse ja hääletooni muutmine, jutustamise rütmi varieerimine, mille eesmärgiks on õhustiku pinevamaks ajamine, samuti näoilmete ja zhestide interaktsioon.

Elektroonilise meedia kasutajad on klaviatuuri märke kasutades suurt nutikust üles näidanud, et luua emotsioonidele sümbolilisi vasteid. Sarnaselt teiste elektrooniliste vestlusrühmadega on ka AFGSi liikmete saadetud artiklid rohkelt kirjavahemärgistatud hüümärkide ja küsimärkide kobaratega, et märkida tunnete tugevust või uskumatust. Kõhklust ja otsustamatust tähistab ellips.

Vastupidiselt konventsionaalsele interpunktsioonile kasutatakse punkte juhuslikult kahest seitsmeni. Tärne ja suurtähti kasutatakse rõhutamiseks ja emotikonid esindavad erinevaid emotsioone rõõmust kurbuseni, silmategemisest näo krimpsutamiseni. Meie valimis kasutati emotikone juttudes harva, kuid diskussioonis olid nad sagedased. Emotsioone ja reaktsioone nimetati sageli otsesõnu, s.

See meenutab näitekirjaniku juhtnööre, mis on teksti lisatud, et näitlejaid suunata. Tekstis kasutatavate emotikonide repertuaar on piiratud, kõige sagedamini korduvad need, mis sümboliseerivad rõõmu, silmapilgutamist ja shokki. Teisalt on ellipsit ja teksti esiletoomist võrdselt kasutatud nii jutustamisel kui ka diskussioonis. Mõned ASCII pildid on lihtsalt dekoratiivsed, teised illustreerivad jutte ja kujutavad igasuguseid imelikke olendeid – oma leiutajate fantaasia vilju.

Rahvajutu kultuuri esteetika internetis väärib eraldi uurimust. Seda esiteks kuna tegemist on alles kujuneva semiootilise süsteemiga, ja teiseks, kuna seda iseloomustavad elektroonilise kommunikatsiooni kaks näiliselt vastandlikku omadust – ajutisus ja taaskasutatavus.

Sellegipoolest püsib süzheede variatiivsus üsna piiratuna ja ei erine kuigivõrd suuliste jutustajate repertuaarist. Favoriitide hulka kuuluvad kummitavad majad ja toad, teatrite, haiglate ja hotellide kummitused.

Interneti folkloorisaitide analüüs

Paljud jutustajad räägivad lapsepõlve meenutades müstilistest mänguasjadest ja surnud lemmikloomade vaimudest. Oui-ja-laud ergutab noorte osavõtjate kujutlusvõimet, ehkki diskussioonidest selgub, et paljud neist ei tea, kuidas see töötab, ja ei mõista ka selle nime tähendust. Paljud tehniliselt meelestatud arvutikasutajatest on vaimustatud ja segaduses tehnoloogia sageli seletamatust käitumisest, sellest tulenevalt ka arvukad lood telefoni, televiisori, raadio ja arvuti vaimudest nagu ka kummitavatest lennukitest, rekadest ja mootorratastest.

Süzheede korduvus ei muuda lugusid monotoonseks kuna detailid on ainulaadsed, tuttavale stsenaariumile on lisatud ootamatuid pöördeid ja sotsiaalse muutuse tulemusena tulevad esile uued didaktilised sõnumid.

Selline on näiteks lugu La Lloronast, millest esineb lugematuid variante.

Üks neist lisab põhisõnumile keskkonnakaitse motiivi. Eriti huvitavad on tuntud isikute nagu Henry VIII, Anne Boleyni, lord Byroni vaimud ja üks anglosaksi kultuurikontekstis üllatav tegelane, nimelt Feliks Dzherzhinski tegelikult oli sünge Nõukogude komissar Dzerzhinski vaim tegelaseks ainsas Venemaalt saadetud kirjas. Kahjuks on mandri-Euroopat, Aasiat ja Austraaliat esindav linnafolkloor uudisgrupis haruldane erandjuhtum.

Veebiotsing teemal “kummitusmajad”, mille viis läbi Sylvia Grider Siiani pole nende elektroonilise meedia lugude Kommunikatsioon liikmete ja jala suuruse vahel uuritud. Vaadeldud süzheedest kuuluvad jutud kummitusmajadest vanimate ja enim levinud jututüüpide hulka.

Nad on rühmaliikmete suured lemmikud ja seetõttu on nad elektrooniliste narratiividena representatiivsed. See suunas materjalivalikut interneti kummitusjuttude struktuuri ja ja kompositsiooni uurimisele.

Valisime ja analüüsisime 50 teksti. Tulemused on esitatud järgmises alaosas. Kummitusmaja jututüübi elektrooniliste variantide kompositsioon Elektrooniliselt postitatuna funktsioneerib lugu kui eraldiseisev kompositsiooniliselt terviklik tekst, isegi kui see Kommunikatsioon liikmete ja jala suuruse vahel osa samateemalisest arutelust. Selles osas erineb see suuliselt esitatud muistendist. On arvatud, et muistend on osa laiemast vestluskontekstist Oring või pikemast autobiograafilisest jutust Dégh 74mistõttu pole selle piirjooni tajuda alati kaugeltki lihtne.

Elektroonilise meediumi funktsioneerimine seletab iga narratiivi diskreetsust ja netikett rõhutab kirjade kompositsioonilist terviklikkust. Nagu paljud teisedki analüüsijad, ei suutnud me hoiduda kiusatusest kontrollida, kas elektrooniliselt saadetud kummituslood kummitusmajadest alluvad W.

Labovi pakutud narratiivi strukturaalsele skeemile Nagu W. Hälbed algavad pealkirjast. Suuliselt levivaid muistendeid pealkirjastavad jutustajad harva. Elektroonilistel juttudel pealkirju siiski per se ei esine ainult 3 juttu valimist on pealkirjastatud; üks neist on “Külaskäik vanasse orjamajja”kuid lugude päised sisaldavad teema rida, mis on sageli pealkirja rollis.

Tegelikult, kui keegi saiti sirvib, siis lugemiseks pakutavate kirjade loetelu näeb välja nagu sisukord, kus on “autorite” nimed ja nende artiklite “pealkirjad”. Olriku sõnastatud alguse ja lõpu seadust on järgitud enamikus analüüsitud tekstidest. Ainult 9 korral ei varustanud jutustajad lugu sissejuhatusega.

Sissejuhatus sisaldab harva jutu kokkuvõtet või Labovi terminites sisukokkuvõtet abstract. See on pigem preambula, mis asetab teksti konteksti.

Sissejuhatus sisaldab sageli kinnitusi, et lugu vastab tõele. Teatavasti on narratiivide tõesus nõutav eeltingimus, mis on formuleeritud registreerimisdokumendis: läkitatud lood peavad olema päriselt sündinud, ükskõik kui veidralt nad ka kõlavad. Väljamõeldisi ei avaldata. Deklaratsioon, et lugu vastab tõele, kuulub teksti püsijoonte hulka ja rändab tekstist teksti: “Kuigi mul pole tõendeid, et see on tõsi, vannub mu ema, et see juhtus nii, ja ma pean teda uskuma, kuna iga kord, kui olen seda lugu kuulnud, on kõik detailid olnud samad.

Viimasel juhul nimetatakse enamasti suulist allikat. Järgmisena esitatakse aja ja ruumi orientiirid jälgitav 37 tekstis. Jutustajad kas märgivad toimumispaiga ja -aasta või esitavad kaudset informatsiooni, mis puudutab jutustaja vanust ja seda, et sündmus toimus ta kodulinnas, perekonnale kuuluvas majas, vanavanemate korteris jne. Lapsena veetis ta palju aega oma tädi ja onu vanas majas. See leidus loomulikult kõigis analüüsitud tekstides Erinevalt Labovi poolt uuritud narratiividest, katkestavad sündmuste lineaarset arengut sagedased kõrvalepõiked ja hinnangud.

Hinnang esineb peaaegu kõigis tekstides 48kuid sellel pole jutus kindlat kohta. Nagu varem märgitud, esitatakse see vahel sissejuhatuses, sageli pannakse selle jaoks tegevus keset lugu seisma ja viimaks võib see ilmuda ka loo lõpuosas. Paljudes juttudes on terve rida otseseid või kaudseid hinnangulisi väiteid.

Enamikus lugudes esinevad väärtushinnangud avaldustena sündmusest osavõtjate kohta ja hoiakutena nende suhtes skeptikud, uskujad, julged, argpüksid, sensitiiv, meedium ; kummituse käitumise hinnanguna alandlikuks tegev jõud, pahatahtlik kohalolu; “ta [poltergeist] oli ja on siiani igavene tüütu pahategija” või jutustaja ja teiste osavõtjate tunnete ja emotsioonide peegeldusena, nagu nähtub nelja sündmustesse kaasatu saadetud kirja lõikudest “Tundsin end sel hetkel vapustatuna Olin väga kurnatud, see ei hirmutanud tegelikult kunagi mu ema või venda Mind haaras silmapilkselt suur hirm selle maja ees Ma tundsin tõesti Ma ei tea Teine teemast kõrvalekaldumiste liik on mõtisklemine sündmuste üle, mis võisid paranormaalsed sündmused vallandada.

Enamasti on need dramaatilised sündmused perekonnaelus või muutused igapäevases rutiinis. Analüüsitud tekstides sidusid jutustajad kummituste tegevust kolimisega teise, reeglina vanasse majja; majja ostetud uute esemetega; perekonnaliikme surmaga; abikaasade tülide või lahkuminekuga; mõne pereliikme uue hobiga; tegelaste õela või hukutava käitumisega: “Mida mina olen hakanud märkama, on see, et tegevus hoogustub siis, kui pereliikmete vahel on mingi arusaamatus või kriis, suve jooksul oli üsna rohkelt juhtumeid, kuid siis kuni viimase ajani näisid asjad laabuvat.

Ehitasime maja ühe vana maja kohale ja jällegi ei midagi hirmutavat, kuni mu väikevend sai teismeliseks ja otsustas koguda vana mööblit. Siis, kas mina harjusin sellega ära või liikus see edasi. Suuline jutustamine on samuti ka polüfooniline.

Teiste inimeste diskursuse esitamisel kasutavad jutustajad otsekõnet. Jutuvestja esitab monolooge ja tegelastevahelisi dialooge kui dramaatilise funktsiooni osi. Tõenäoliselt muudab ta intonatsiooni, imiteerib teistsuguseid hääli ja toetab sõnalist väljendusviisi miimikaga. Otsese kõneviisi kasutamisel on ka teine ülesanne, mis on üleloomuliku kirjeldamisel eriti oluline: see suurendab narratiivi usutavust.

Reprodutseerides seda, milline algne kõneakt olla võis, kinnitab vestja jutu väidetavat tõepära, viidates teistele tunnistajatele ja sellega takistades jutu fiktsioonina tajumist. Meie valimis vahetavad jutustajad sageli otsest, kaudset ja märgistamata diskursust.

Suulises traditsioonis kaudset esitamist ei kasutata. On hästi teada, et dialoogi otsene reprodutseerimine võimaldab suuliselt jutustajal demonstreerida oma näitlejavõimeid. Kirjanduses on nii otsene kui kaudne esitamine tavalised. Otsese ja kaudse esituse vaheldumine reprodutseeritavas toimib meie valimis kahe hääle vahelise piiritlejana: “Ma krahmasin tal käest kinni ja küsisin talt, mis toimub. Ta ütles ainult: “Oi, ei. Vaata kogu seda verd.

Ma olin varemgi temaga koos olnud, kui ta asju nägi, kuid mitte midagi sellesarnast. Nii ma püüdsin teda küsitleda selle kohta, mida ta nägi. Kevin hoidis mu teisest käest nii tugevalt kinni, et valus oli. Ma püüdsin teda rääkima panna, kuid ta kordas aina: “Seal on nii palju verd. Nii palju verd. Me mõlemad tarretusime. Ma ütlesin: “Kas kuulsid seda?

Sageli avaldavad jutustajad üksnes lokaalsed tulemused, s. Teised tulemused on palju dramaatilisemad, ulatudes maja mahajätmisest kuni surmajuhtumiteni. Kuigi enamikus juttudest põhjustavad majavaimud tüli ja hävingut, siis esineb ka selliseid, kus inimesed jäävad peale ja nende kompetentse või humaanse käitumise läbi õnnestub maja kummitusest vabastada.

Kõige enam rahuldust pakkuv lahend jutule on mõistatuse lahendamine; lugudes üleloomulikest nähtustest ei juhtu seda peaaegu mitte kunagi, ehkki paljusid jutustajaid kihutab tagant soov leida mõistlik tõlgendus.

Kummitusmajade lugudes on oluline struktuurielement püüe seletada müstilisust. Nagu nägime varasemast, otsivad mõned jutustajad vastuseid ajaloost või psüühikast, sel ajal kui paljud teised püüavad kasutada teaduslikke teadmisi. Interneti jutuvestjaid piinavad kaks vastandlikku trendi: ühelt poolt on neis sügavalt juurdunud üleloomuliku ja müstitsismi külgetõmme; teisalt on enamikul neist haridus, mis põhineb Lääne ratsionaalsel traditsioonil.

Nad ei usalda vaid inimtaju paranormaalse hindajana, vaid toetuvad rohkem keerulistele seadmetele, millest nad usuvad, et need võivad neil aidata müstilisi fenomene mõõta ja dokumenteerida: “Nagu varem ütlesin, õppisin elektroonikat ja tõin paar “mänguasja” Hickory Hilli kaasa. Mul oli infrapunane soojusdetektor ja väga täpne elektrooniline temperatuurimõõtja. Arusaadavalt olen ma parimal juhul amatööruurija, aga mõte, et mul õnnestub leida fenomeni kohta teaduslikke tõendeid, erutas mind!

Olles nii “teaduslik”, olin õnnetuseks Hickory Hilli külastades valesti häälestatud. Ma polnud ette valmistunud vaimudega kohtumiseks ja nende tajumiseks. Lahkudes olin ma emotsionaalselt kurnatud ja suuresti häiritud. Seal oli nii palju kannatusi. Üks uurijatest läks pööningule väga kalli fotoka ja ülikiire filmiga, mis on mõeldud halvastivalgustatud tingimuste jaoks, ja plõksutas mõned korrad, enne kui ta tundis, et keegi on tal selja taga.

Ümber pööramata suunas ta kaamera selja taha ja plõksutas paar korda. Ta väitis, et nähtamatu olevus sõna otseses mõttes rebis fotoka tal käest ära. Nüüdseks on maja täiesti tühi, nad jätsid igat liiki registreerijad tööle teate küll, nagu tavaliselt ja samuti videokaamerad, üks jälgib magamistubadesse viivat koridori, teine üht magamistuba ja kolmas kööki.

Analüütilise komponendi tugevdamine võib tuleneda sellest, et interneti kasutajate käsutuses on aina rohkem informatsiooni. Nagu Walter J. Ong täheldab, loob Kommunikatsioon liikmete ja jala suuruse vahel ülekoormus kiiresti suure vajaduse interpretatsiooni või hermeneutika järele See ajalise plaani muutus märgib loo lõppu ja seda kasutatakse mitmesuguste ideede kommunikeerimiseks.

Tihti kordab see sissejuhatust ja kinnitab taas loo tõesust; see palub “netikaaslastel” tõlgendada kirjeldatud paranormaalset sündmust või kirjeldada sarnaseid kogemusi; ja lõpuks sisaldab see lubadust edaspidi rohkem kummitusjutte saata. Selle osa tähtsaim eesmärk ongi kommunikatiivne orienteerimine.

Jutuvestja viskab palli rühmaliikmetele ja õhutab neid üksikjutust diskussioonisarja tegema. Kokkuvõte Oluline tendents elektroonilises folklooris on selle denatsionaliseerumine ja internatsionaliseerumine, fenomenid, mille postuleerisid H. Bausinger ja Ben-Amos 6. Internetifolkloori uudisgruppide puhul väljendub see heterogeense kuulajaskonnana: kasutajad esindavad erinevaid etnilisi, ealisi, sotsiaalseid, religioosseid ja ametialaseid rühmi.

Keeleühtsuski on suhteline, sest inglise keel, mis on interneti lingua franca pole tingimata jutustajate ja nende auditooriumi esimene keel. Maailma “ruumiline laienemine” Bausingeri termin saavutab uue dimensiooni.

Internet stimuleerib folkloorile niigi loomuomase süzheede ja motiivide migratsiooni pidevat kiirenemist.

Kuid kui enamik aktiivseid osalejaid on USAst ja Kanadast, muutub folkloor aina enam üheks valdkonnaks, kus ameerika kultuur domineerib.

Ehkki potentsiaalselt on internet avatud teiste kultuuride folkloorile, on need hetkel alaesindatud ja jäävad vastuvõtja rolli.

Nimi[ muuda muuda lähteteksti ] Nimi "India" tuleneb Induse jõe nimest, mis pärineb vanapärsia sõnast hindūš. Selles allikas on sanskriti सिन्धु SindhuInduse jõe ajalooline nimi. Samuti kasutatakse inglise keeles India kui terviku ka praeguse Pakistani ja Bangladeshi ala tähistamiseks nime " Hindustan ". See pärsiakeelsest nimest هندوستان pärinev nimi tähendab hindude maad ning käis enne

Oleme teadlikud kasvavast kalduvusest kommunikeeruda internetis oma emakeeles. Meie projekti järgmiseks astmeks on uurida folkloorilehekülgi, kus diskuteeritakse vene keeles. Kui see artikkel oli valminud, ilmus huvitav uurimus vene internetist Guseinovmida tuleks loomulikult arvesse võtta. Elektrooniline folkloor esindab uut esteetikat. Järk-järgult avanev jutt, mida puhuti aeglustatakse rütmi, dramaatiliste pauside, retooriliste küsimuste ja kuulajate kommentaaridega, on asendunud narratiividega, mis on suunatud sirvivale lugejale, kes valib arvukate läkituste hulgast ainult need, mis teda huvitavad.

Analüüsitud materjal lubab meil järeldada, et elektroonilise folkloori asetsemine suulise ja kirjakultuuri vahel omab tendentsi areneda kirjaliku kommunikatsiooni suunas, mis eeldab vastavate traditsioonide omaksvõttu. Moodsa ühiskonna kiire elu on viinud väikesi rühmi kooshoidvate sidemete lõdvenemisele.

Linnaelanikel pole piisavalt aega üksteise ärakuulamiseks. Ent inimesed on oma olemuselt sotsiaalsed olendid ja muutunud oludes otsivad nad võimalust kommunikatsioonivajadusi täita. Interneti vestlusrühmad näivad olevat hea alternatiiv, hoidmaks kasutajaid tundide kaupa ekraani ette liimituna. Kuid virtuaalne kommunikatsioon, mis on reaalse suhtlemise surrogaat, saab luua üksnes sõpruse, kaasahaaratuse ja kuulumise illusiooni.

Hoolimata kõigist 'Kübeeria' lubadustest jäävad kasutajad sinna, kus nad olid – üksikud kujud ekraani ees koos pikselitest koosneva hea uue ilmaga, mis pole midagi rohkemat kui kummitus.

See on ka ainuke käegakatsutav kummitus, ehkki selle üle ei diskuteeri AFGSi registreerunud kunagi. Burago ed. Jazõk i kul'tura. Kiev, Barnes, Daniel R. Interpreting Urban Legends. Smith eds. Contemporary Legend. New Perspectives in Folklore 4. New York et al, Bausinger, Hermann Folk Culture in a World of Technology.

Ben-Amos, Dan Toward a Definition of Folklore in Context. Journal of American Folklore 84, Braid, Donald The Traveller and the Hare. Meaning, Function, and Form in the Recontextualization of Narrative. Folklore Forum 26, Brunvand, Jan Harold The Vanishing Hitchhiker.

American Urban Legends and Their Meanings. New York. Byam, Nancy K. The Emergence of Community in Computer-mediated Communication. Steven G. Jones ed. Computer-Mediated Communication and Community. London, Dégh, Linda Folk Narrative. Richard M. Dorson ed. Folklore and Folklife. An Introduction. Chicago, Legend and Belief. Dan Ben-Amos ed. Folklore Genres. Austin, Dorson, Richard M.

Oral Styles of American Folk Narrators. Beck ed. Folklore in Action. Philadelphia, Fairclough, Norman Discourse and Text.