Üks osa toetas lugemisoskuse levitamist selleks, et paremini allutada talurahvas luteri usu kirikule ja õigustada kehtivat Balti erikorda. Kogu Eesti ulatuses jäi koolivõrk väga ebaühtlaseks. Murranguliseks ajajärguks said Just isiklik hool, suhtumine ja armastusega toodete valmistamine on see, mis teeb talutoidu eriliseks. Matemaatikat õpetati esialgu vähem kui kirjutamist. Kui nooruk ei olnud usuõpetust ja lugemist ettenähtud ulatuses omandanud, võidi ta saata kohustuslikus korras kihelkonnakooli, kus vajalikud teadmised omandati köstri järelvalve all.

Kuninga kõrgemaks esindajaks sai kindralkuberner, kellele allusid sõjavägi, kohalik seadusandlus, kiriku— ja koolielu. Liivimaa haridusolude korraldamisel etendas suurt rolli kubermangu esimene kindralkuberner Johan Skytte, kes oli olnud Rootsi kuninga Gustav II Adolf kasvataja ja hiljem Uppsala ülikooli kantsler.

Tema eestvõttel loodi Tartus Akadeemiline gümnaasium, mis muudeti Tartu Ülikooliks. Ülikooli hakati kuninga järgi nimetama Academia Gustavianaks. Talurahva lugemaõpetamisega hakkas riigikirik tegelema Kirikute juures pidi talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama köster kirikuõpetaja abiline.

Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest köstreid oli vähe ja nende haridus oli puudulik. Liivimaal koolihariduse edendamises, rahvakirjanduse väljaandmises ja kiriku organisatsioonilises kindlustamises on suured teened ka Liivimaa vaimulikkonna eesotsas seisval kindralsuperintendentil Johann Fischeril.

Eestimaa kubermangus hakkas riigikiriku mõjuvõim laienema Koguduse elu jälgimise kõrval hakati tähelepanu pöörama ka koolide asutamisele.

Igas kihelkonnas tuli ametisse palgata köster ja tema ülalpidamiseks eraldada köstrimaa. Tõsisemat rahva lugemaõpetamise püüet näitab ka Põhja—Eesti jaoks aabitsa uustrüki väljaandmine Jheringi algatusel. Bengt Gottfried Forselius võttis enda peale koolmeistrite väljaõpetamise raske ülesande.

Õppinud Tallinna gümnaasiumis ja veidi Saksamaa ülikoolis, alustas ta talupoiste tasuta õpetamist. Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli Forselius ise. Pearõhk pandi ladusale lugemisele ning usuõpetusele, veidi õpiti raamatuköitmist, kiriku laule, saksa keelt ja arvutamist.

Tagasiteel Keskmise suurusega liige mees 18 aasta jooksul hukkus Forselius sügistormis ja koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse. Nelja aasta jooksul oli seminari õpetust saanud ligi eesti noormeest. Koolide ehitamine edenes visalt ja õppetöö toimus tavaliselt kusagil rehetoas. Kuigi aadlike seas püsis teatav vastuseis talupoegade hariduspüüdlustele, olid koolid peagi olemas enamikus Liivimaa Eesti ala kihelkondades.

Rehielamu Koolide kõrval omas lugemisoskuse omandamisel olulist osa ka koduõpetus.

1. Kaja Kallas – Vikipeedia
2. Keskmist suurust hinnatakse teiste meeste peenistega võrreldes, mitte soovmõtlemise, pornokates nähtava või saunas käimisega ja oletamisega, et millised peenised võivad kõvaks minnes laval istuvatel meestel olla.
3. Üldine Archives - Page 18 of 75 - ETKL

Edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud õpetada. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Riigivõim hakkas kooliküsimustega tõsisemalt tegelema Seadustest hoolimata ei edenenud koolide ehitamine, kuid lugemisoskuse omandamiseni jõuti ka koolideta kihelkondades.

Põhja—Eestis jäi koolide arv ja lugemisoskuse tase Lõuna—Eestist maha.

Laste koolitulek sõltus põllutöödest ja kasutatavatest ruumidest. Õppimine võis alata, kui välitööd olid lõppenud.

Seal, kus kooliruumiks oli rehetuba, algas õpetamine alles pärast rehepeksu. Pärast Rootsi võimu likvideerimist Eesti— ja Liivimaal säilitas Peeter I aadli kõik senised seisuslikud eesõigused. Eesti ja Keskmise suurusega liige mees 18 aasta jooksul säilis teistest Venemaa osadest erinev võim ja seadusandlus, mis tagas rüütelkonnale maa valitsemise õiguse ja võimu talurahva üle. Kubermangu rüütelkonnale kuulus ka talurahva hariduse korraldamine.

Keskvõim ei seganud esialgu vahele usuasjadesse ega kirikuga seotud kooliküsimustesse. Rüütelkonnal ei olnud enam koolide vastu mingeid kohustusi. Eesti- ja Liivimaal puudus üldine koolikorraldus, igas kihelkonnas valitsesid kooliõpetuse suhtes omad põhimõtted.

TALURAHVA HARIDUSELU ROOTSI AJAL

Mõisnikel avanes võimalus tagasi võtta koolimaad, mis enne sõda olid eraldatud koolmeistri ülalpidamiseks. Paljudes kihelkondades koolid likvideeriti. Kümnele sõja—aastale järgnenud katk Kogu maale jäi ellu umbes inimest.

Laste koolitamisele polnud võimalik mõeldagi. Tänu varem juurdunud kooliõpetusele püsis lugemisoskus edasi sõjast ja katkust puudutatud aladel. Lõuna-Eesti kooliõpetus kulges sissekäidud rada mööda ka pärast Põhjasõda. Seal, kus Forseliuse kasvandikud ellu jäid, jätkus õppetegevus kohe pärast maa toibumist. Kirjaoskus ei langenud neis paikades sellisesse madalseisu nagu Põhja— ja Lääne—Eestis.

Põhja-Eesti talupoegade lugemisoskus jäi madalaks juba enne Põhjasõja algust. Rahvaõpetuse tõus algas taas, kui ndate aastate alguses jõudis Eestisse rändkäsitööliste kaudu vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mis võeti talurahva poolt kiiresti omaks. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka Laienenud liige vaseliin võrdsust ja vendlust.

Enamik kirikuõpetajaist suhtus vennastekogudusse pooldavalt, kuna see tõi rahva religioonile lähemale.

Juba Põhjasõja aastatel hakkas Baltikumis levima Saksamaal alguse saanud uus usuvool — pietism ladina pietas — vagadus. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku süvenev konservatiivsus.

Nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist. Eitati ilmalikke lõbustusi: mängu, vallatust, meelelahutust. Pietistlikke kasvatusideaale pidi ellu viidama kooli ja koduõpetuse kaudu.

tüdrukud mõõdavad sügavust

Nende põhimõte oli, et rahvale tuleb õpetada lugemist ja praktiliseks eluks vajaminevaid teadmisi. Pietistide teeneks tuleb lugeda ka luteri usu lähendamist rahvale.

Tingimused hariduse edendamiseks olid Põhjasõja-järgsetel aastatel tublisti halvenenud. Koole oli napilt, õpetajaks enamasti kiriku köster, kes koos lastega eesti keeles lugemist veeris ning kirikupalveid selgeks õpetas. Kool ise asus enamasti mõnes taluhoones ning tegutses üksnes talvekuudel, mil talutoimetusi oli vähem.

Senators, Governors, Businessmen, Socialist Philosopher (1950s Interviews)

Nende laste jaoks, kel puudusid õppimisvõimalused kodus, pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kooli. Et kodu ja mõis ei kaotaks liigselt laste tööjõudu, oli õppetöö kestuseks ette nähtud aeg mardipäevast lihavõtteni.

Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma kümme taalrit. Igalt kihelkonnalt nõuti kihelkonnakooli asutamist. Kihelkonnakoole taheti siit alates tõsta kõrgemale küla- ja mõisakoolidest. Köstrite asemele pidi võetama ametisse kirjaoskajad koolmeistrid.

Koduõpetus ja mõisa- ning külakoolid seati ühele tasemele, mõlemad pidid andekamaid lapsi edasiõppimiseks kihelkonnakoolis hästi ette valmistama. Koolipatendi ilmumise järgsel aaastal hakati ainult üksikutes kihelkondades koole rajama. Kihelkonnakoolide õppetöö Peenise suurused 11 cm võttis aega.

Seal, kus kihelkonnakoolide kõrvale asutati küla- ja mõisakoole, hakkasid koolis käima ka tüdrukud. Siit algas ka murrang koduõpetuses: kui varem andsid lugemisoskust edasi mehed, siis sajandi lõpust jääb kodukool emade hoolde.

Seaduses nõuti, et igas kihelkonnakeskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa- või külakool. Seadu määras trahvi mõisaomnikule, kes ei taha täita talle määratud kohustusi.

Kogu Eesti ulatuses jäi koolivõrk väga ebaühtlaseks. Kõige rohkem leidus koole Tartu- Võru- ja Järvamaal, hõredalt asetse koole Viljandi- ja Harjumaal, kõige vähem leidus neid Pärnu- Lääne- ja Saaremaal. Tartu- ja Võrumaal töötas mitmeid kihelkonnakoole, kus õpetuse tase ületas tavalise küla- ja mõisakooli oma, mujal jäi kihelkonnakool ikka veel lugemisoskuse andjaks. Õpetuse põhiraskus langes vanemate, eriti ema kanda.

Kevadistel katsumistel otsustas pastor, kes kodus õppinutest pidi väheste teadmiste tõttu sügisel kooliõpetust saama, kes võis vanemate hoole all koduõpetust jätkata.

Kogu õpetuse eesmärk oli lapsi leeriks ette valmistada. Kui nooruk ei olnud usuõpetust ja lugemist ettenähtud ulatuses omandanud, võidi ta saata kohustuslikus korras kihelkonnakooli, kus vajalikud teadmised omandati köstri järelvalve all. Uue ja rangema koolikorralduse kehtestamine tähendas ülemaalise rahvakoolide võrgu kujunemise algust.

Talvel, kui lapsed koolis käisid ei saanud mõisnik külakoolmeistrit enam mõisatööle sundida. Samal ajal hakkas paranema ka koolmeistrite kutsealane ettevalmistus. Külakoolmeistrile vajaminevad oskused andis tavaliselt kohalik kihelkonnakoolmeister, selle puudumisel köster. Õpetamise sisu ja eesmärk püsisid samadena Koolipäev kulges sissejuurdunud päevakava järgi. Alustati hommikupalvusega, järgnes tähtede õppimine ning lugemise ja veerimise harjutamine.

Koos lugemisega õpiti pähe katekismuse peatükke ja laulusalme. Päev lõppes kirikulaulu ja õhtupalvega. Õpetuse ulatus olenes koolmeistri võimekusest ja teadmistest.

Uudised | Statistikaamet

Pärast Paul I troonile tulekult ei nõutud rüütelkonnalt koolide ülalpidamist. Kirjaoskus ei olnud Kirjutamist alustati samade põhimõtete alusel nagu lugemistki. Alguses õpiti tähtede kirjutamist, seejärel tähtede kombinatsioone. Hiljem omandati ümberkirjutamise teel algeline õigekirjutuse oskus.

Kaja Kallas

Vähegi teadmisi andev õpetamine nõudis koolmeistrilt suuri vaimuandeid ja pealehakkamist. Eestikeelsed aineõpikud puudusid, ei mõeldud isegi emakeelse õigekirjutuse õpperaamatu väljaandmisele. Üksikud mõisnikud alustasid juba sajandivahetusel talupoegade pärisorjusest vabastamist eraaktide alusel, sest oli vaja majanduslike suhete ümberkorraldamist.

Sel ajal kujunes pastoritel ja aadlil kaks suhtumist haridusse.