Sugugi mitte! Asuge kohtadele, palun.

Enam ma ka ei leia, et klassi kordamine oleks halb asi. Vahetusaastaga kasvas mu motivatsioon õppida ning tänu sellel on mul kindlasti nüüd ka paremad hinded ning minu suhtumine kooli ja õppimise osas on kindlalt muutunud.

Tegelikult aga annab see võimaluse mõelda mis on see mis sa tahad järgmiseks enda elus teha - mida õppima minna?

Kuhu õppima minna? Mida mul selleks vaja on? Sageli omandavad vahetusõpilased just need teadmised vahetusaastal olles. Loodetavasti andis see artikkel natuke rohkem aimu mida on võimalik võita selle ühe aastaga. YFU Eesti on korraldanud vahetusaastat enam kui 25 aastat ning sel ajal oleme välja saatnud enam kui õpilast ja vastuvõtnud üle YFU Eestil on Eestis ainulaadne tugivõrgustiku süsteem, uuenenud koolitused toetajate leidmiseks ning erakordselt suur ja tugev vabatahtlikkond.

Vahetusaasta on kogemus, mida ei ole võimalik niisama lihtsalt kodus elades kogeda. See on teistmoodi tunne, kuid pead üks hetk valima milline on see riik, mille kultuuri sa hakkad üsna pea seestpoolt nägema ning mille kohta sa tulevikus saad öelda - minu teine kodu.

Ühtlasi ei piirdu see kogemus ka sellega, et pead leppima sellega, et jätad enda kodustega aastaks ajaks hüvasti. See annab elukogemuse, mida hindavad ülikoolid, tulevased tööandjad ning ühiskond üleüldiselt. Uuskeel, kaksisoim, mineviku muutuvus. Tal oli tunne, nagu eksleks ta merepõhjas koletislikus vesikasvude tihnikus, kus ka ta ise on koletis.

Ta oli üksi. Minevik oli surnud, tulevik oli etteaimamatu. Mis alust oli tal arvata, et üksainuski elav inimolend on tema leeris? Ja kuidas ta võis teada, et Partei ülemvõim ei kesta igavesti?

Ka sinna olid väikeses selges kirjas vermitud needsamad loosungid, ja mündi teisel küljel oli Suure Venna nägu. Isegi mündilt puurisid silmad sind. Müntidelt, markidelt, raamatukaantelt, lippudelt, plakatitelt, suitsupakkidelt — kõikjalt. Pidevalt jälgisid sind silmad ja ümbritses sind hääl. Magades või ärkvel olles, töötades või süües, toas või tänaval, vannis või voodis — pääsu ei olnud kusagil.

Peale mõne kuupsentimeetri pealuu sees ei kuulunud miski sulle endale. Päike oli madalamale laskunud ja Tõeministeeriumi arvutud aknad, millel valgus enam ei peegeldunud, olid nagu sünge Seksuaalne liige suurendab paksust laskeavad.

Winstoni süda lõi selle tohutu püramiidi ees värisema.

Kuidas suurendada seksuaalset liiget 60 aasta jooksul

See oli vallutamiseks liiga tugev. Ka tuhat rakettmürsku ei purustaks seda. Winston mõtles jälle, kellele ta oma päevikut kirjutab. Tulevikule, minevikule — mingile kujuteldavale ajale. Ja teda ei oodanud ees mitte surm, vaid häving. See päevik muudetakse tuhaks ja teda ennast likvideeritakse.

Vaid Mõttepolitsei loeb seda, mida ta on kirja pannud, enne kui see pühitakse olematuks ja kustutatakse mälust. Kuidas sa saad pöörduda tuleviku poole, kui ükski jälg sinust, isegi mitte üks anonüümne sõna, mis on kirjutatud paberitükile, ei säili füüsiliselt?

Teleekraan lõi neliteist: Kümne minuti pärast peab ta minema hakkama, et neliteist kolmekümneks tööle tagasi jõuda.

Huvilised, broneerige juba endale kalendrisse aeg ära!

Imelik küll, aga kellalöögid näisid Winstonile kindlustunde tagasi andvat. Ta oli üksildane vaim, kes ütleb välja tõe, mida keegi iial ei kuule. Aga niikaua kui ta seda ütleb, ei katke järjepidevus mingil seletamatul kombel. Sa ei kanna inimkonna vaimset pärandit edasi mitte tänu sellele, et sind kuuldakse, vaid tänu sellele, et sa säilitad terve mõistuse. Ta läks tagasi laua juurde, kastis sule tindipotti ja kirjutas: Tulevikule või minevikule, ajale, kus mõte on vaba, kus inimesed erinevad üksteisest ja ei ela üksinda, — ajale, kus on olemas tõde ja kus olnut ei saa olematuks muuta: Tervitus ühtlustamise ajastult, üksinduse ajastult, Suure Venna ajastult, kaksisoima ajastult!

Ta on juba ammu surnud, käis tal peast läbi. Talle näis, et alles nüüd, kus ta hakkab oma mõtteid väljendama, on ta teinud otsustava sammu. Iga teo tagajärjed peituvad teos endas. Ta kirjutas: Mõtteroim ei põhjusta surma: mõtteroim ON surm.

Nüüd, kus ta oli taibanud, et ta on surnud mees, oli tähtis võimalikult kauaks ellu jääda. Tema parema käe kaks sõrme olid tindised.

See oli just täpselt selline pisiasi, mis võis sind reeta. Mõni nuuskiv fanaatik ministeeriumis tõenäoliselt naine, võib-olla mõni niisugune nagu see väike punajuukseline naine või see tumedajuukseline tüdruk ilukirjandusosakonnastvõis jääda mõtlema, miks ta oli lõunavaheajal kirjutanud, miks ta oli kasutanud vanamoelist sulepead, mida ta oli kirjutanud, ja siis Kuidas oppida kuttist liikme suurusest ilma teda nagemata kuhu vaja.

Ta läks vannituppa ja nühkis hoolikalt Kas on voimalik peenise suurendada kreemiga maha tumepruuni sõmerja seebiga, mis kriipis nahka nagu liivapaber ja sobis selle tõttu hästi selleks otstarbeks. Ta pani päeviku lauasahtlisse tagasi. Oleks täiesti mõttetu olnud seda peita, aga vähemasti selles tahtis ta kindel olla, kas päevik on juba või ei ole veel avastatud.

Juuksekarv lehtede vahel oleks olnud liiga silmatorkav. Ta võttis sõrmeotsaga ühe äratuntava valkja tolmukübeme ja asetas selle kaanenurgale, kust see kindlasti maha pudeneks, kui keegi kaustikut liigutab.

Ma pidin olema kümne või üheteistkümne aastane, mõtles ta, kui ema kadus. Ema oli pikk, rühikas, tasase loomuga naine, aeglaste liigutuste ja imekaunite heledate juustega. Isa mäletas ta ähmaselt kui kõhna tõmmut prillidega meest, kes kandis alati korralikku tumedat ülikonda eriti olid Winstonile meelde jäänud isa kingade väga õhukesed tallad. Nad mõlemad olid jäljetult kadunud arvatavasti viiekümnendate aastate esimeste suurte puhastuste käigus. Praegu istus ema kusagil sügavas kohas temast allpool, hoides süles tema väikest õde.

Winston ei mäletanud oma õest muud, kui et see oli tilluke väeti olend, kes oli kogu aeg vait ja kel olid suured uudistavad silmad. Mõlemad nad vaatasid üles Winstoni poole.

Nad olid all mingis maa-aluses kohas — nagu kaevu põhjas või väga sügavas hauas —, aga see oli niisugune koht, mis, olles küll sügaval tema all, laskus veelgi sügavamale. Nad olid uppuva laeva kajutis ja vaatasid läbi tumeneva vee üles tema poole.

Veel oli kajutis õhku, veel võisid nad teda näha ja tema neid, aga nad vajusid üha sügavamale, sügavamale rohekasse vetehauda, mis juba järgmisel hetkel pidi neid peitma tema pilgu eest igaveseks ajaks.

Kuidas suurendada liiget konkreetselt

Tema oli väljas valguse ja õhu käes, kuna neid kiskus surm alla sügavikku, ja nad olid seal all sellepärast, et tema oli siin ülal. Ta teadis seda ja nemad teadsid seda, ja ta võis seda teadmist lugeda nende näost. Aga ei nende näos ega südames ei olnud ühtegi etteheidet, vaid ainult teadmine, et nad peavad surema, selleks et tema võiks jääda ellu, ja et selline on asjade paratamatu käik.

Ta ei suutnud meelde tuletada, mis oli juhtunud, aga ta teadis unes, et mingil moel olid ema ja õde tema pärast oma elu ohverdanud. See oli niisugune unenägu, mis säilitades küll kõik unenäoomadused, on inimese vaimse elu jätkuks ja milles inimese teadvusse tõusevad seigad ja ideed, mis on uued ja väärtuslikud ka pärast ärkamist.

See, mis Winstonit praegu ootamatult rabas, oli mõte, et tema ema surm ligi kolmkümmend aastat tagasi oli olnud traagiline ja kurb niisugusel moel, nagu see praegu enam polnud võimalik.

Kuidas suurendada tema abikaasa liige

Ta taipas, et tragöödia kuulus endisesse aega, niisugusesse aega, kus oli veel olemas isiklik elu, armastus ja sõprus ja kus perekonnaliikmed olid üksteisele toeks, ilma et nad oleksid tarvitsenud sellest endale aru anda.

Mälestus emast vaevas tema südant sellepärast, et ema oli surnud armastades, tema aga oli olnud liiga noor ja isekas, et teda vastu armastada, ja et kuidagimoodi ta ei mäletanud, kuidas oli ema end ohvriks toonud oma isiklikule ja vankumatule arusaamale kohusetundest. Kaasajal ei võinud midagi sellist juhtuda.

Kaasajal oli küll hirmu, viha ja valu, aga mitte tunnete väärikust, mitte sügavaid ja keerulisi hingepiinu. Seda kõike arvas ta nägevat oma ema ja õe pärani silmadest, mis vaatasid üles tema poole läbi rohelise vee, sadade süldade sügavuselt ja üha sügavamale vajudes. Þkitselt seisis ta madalal vetruval murul, oli suveõhtu ja längus päikesekiired kuldasid maad.

See maastik, mida ta nägi, kordus tema unenägudes nii sageli, et ta polnud kunagi päriselt kindel, kas ta oli seda ka tegelikult näinud. Þrkvel olles nimetas ta seda endamisi Kuldseks Majaks. See oli vana, jänestest paljakssöödud karjamaa, lookleva jalgraja ja mutimullahunnikutega.

Sakilises hekis aasa teises servas kiikusid jalakate oksad väga õrnalt kerge tuule käes ja nende lehestik voogas nagu tihe naisejuus. Kusagil üsna lähedal, küll väljaspool vaatevälja, voolas aeglaselt selge veega oja, mille kaldapajude all võrendikes ujusid teivid.

Ðle aasa tuli nende poole see tumedate juustega tüdruk.

Otsekui üheainsa liigutusega kiskus ta endal riided seljast ja viskas need põlglikult maha. Tema keha oli valge ja sile, aga see ei tekitanud Winstonis mingit iha, ta vaevalt vaataski seda. Teda täitis sel hetkel imetlusega hoopis see þesti, millega tüdruk oli riided maha visanud. Oma graatsia ja muretusega näis see hävitavat terve ühe kultuuri, terve ühe mõtteviisi, nagu võiks Suure Venna Partei ja Mõttepolitsei üheainsa hunnitu käeliigutusega põrmu paisata.

Ka see þest kuulus endisesse aega. Teleekraanist kostis kõrvulukustav vile, mis kestis ühel ja samal kõrgusel kolmkümmend sekundit. Kell oli seitse viisteist, teenistujate äratusaeg. Winston vinnas end voodist välja — alasti, sest välispartei liige sai aastas vaid riidekupongi, ja pidþaama sai eest, — ja kahmas toolilt luitunud alussärgi ja lühikesed aluspüksid.

Virgutusvõimlemine algas kolme minuti pärast. Hetk hiljem tõmbus Winston kõverasse metsiku köhahoo käes, mis ründas teda peaaegu alati kohe pärast ülesärkamist. See tühjendas ta kopsud nii täielikult õhust, et ta sai hinge tagasi alles siis, kui oli tükk aega selili lamanud ja õhku ahminud. Veenid laienesid köhimise pingutusest ja veenilaiendi haavand hakkas sügelema. Asuge kohtadele, palun. Kolmekümnest neljakümneni! Ðks, kaks, kolm neli!

Ðks, kaks, kolm, neli! Laske käia, seltsimehed, natuke elavamalt! Masinlikult käsi ette ja taha sirutades, näol virgutusvõimlemiseks sobivaks peetud ilme, püüdis ta mõttes suure vaevaga leida tagasiteed varase lapsepõlve hämarasse ajajärku. See oli äärmiselt raske. Kuni viiekümnendate aastate lõpuni oli kõik eelnev tuhmunud.

Kui ei olnud objektiivseid allikaid, millele toetuda, kaotasid ka isikliku elu kontuurid teravuse. Inimene mäletas tähtsaid sündmusi, mida tõenäoliselt polnud toimunudki, inimene mäletas vahejuhtumiste üksikasju, ilma et ta oleks võimeline olnud taastama nende atmosfääri, ja oli pikki tühje ajalõike, millega ta ei osanud midagi seostada. Tollal oli kõik teisiti kui praegu. Isegi riikide nimed ja nende kujutised kaardil.

Näiteks Esimest Maandumisrada ei nimetatud sellal niimoodi: seda nimetati Inglismaaks või Brittaniaks, ehkki Londonit, teadis ta päris kindlalt, oli alati Londoniks nimetatud. Winston ei suutnud meelde tuletada niisugust aega, kus tema kodumaa poleks sõdinud, aga ilmselt oli tema lapsepõlves olnud üks üsna pikka rahuperiood, sest üks tema varasemaid mälestusi oli mälestus õhurünnakust, mis oli tabanud kõiki nähtavasti ootamatult.

Teda haaras paanikahoog. See oli absurdne, sest nende konkreetsete sõnade kirjapanemine ei olnud iseenesest ohtlikum kui lihtsalt see fakt, et ta oli hakanud päevikut pidama; aga hetkeks ta tundis kiusatust rikutud lehed välja rebida ja kogu ettevõttest loobuda. Kuid ta siiski ei teinud seda, sest ta teadis, et sellest ei oleks kasu.

Võib-olla see oli see aeg, kui Colchesterile visati aatomipomm. Winston ei mäletanud rünnakut ennast, aga ta mäletas isa kätt, mis pigistas tema kätt, kui nad ruttasid alla, alla, alla, kuskile maa sügavusse, ikka ringiratast mööda keerdtreppi, mis kõmises nende sammude all ja väsitas lõpuks jalad nii ära, et ta hakkas virisema ja nad pidid puhkama.

Ema järgnes neile oma aeglasel ja äraoleval moel tükk maad tagapool. Süles oli tal Winstoni tilluke õde, või oli see lihtsalt sületäis voodipesu: Winston ei olnud kindel, kas tema õde oli siis juba sündinud.

Uus võõrkeel = eelis tööturul

Lõpuks jõudsid nad ühte kärarikkasse rahvarohkesse paika, milles ta tundis ära metroojaama. Inimesi istus igal pool kivipõrandal ja osa neist istus tihedalt külg külje kõrval, üksteise otsa tõstetud metallnaridel. Winston ja ema ja isa leisid endale koha põrandal, ja nende kõrval istusid naril kõrvuti üks vanamees ja üks vanaeit. Vanamehel oli seljas korralik tume ülikond ja must soni tema lumivalgetel juustel oli kuklasse lükatud: ta nägu õhetas ja ta sinised silmad olid pisarais.

Ta haises dþinni järgi. Seda näis temast erituvat läbi naha nagu higi ja võis kujutleda, et pisarad, mis tema silmist voolasid, olid puhas dþinn. Aga kuigi vanamees oli veidi purjus, vaevas teda tõeline ja väljakannatamatu kurbus. Oma lapsearuga taipas Winston, et on juhtunud midagi kohutavat ja andestamatut, mida pole võimalik enam heaks teha.

Ja talle paistis, et ta teab, mis see on. On tapetud keegi, keda vanamees oli armastanud, — võib-olla tema väike lapselaps. Kas ma ei öelnud, memm? Näed nüüd, mis sest sai.

Vahetusaastal on kindlasti palju rohkem plusse kui miinuseid ning kõik miinused saab ümber lükata positiivseks. Esmalt tuleks mainida, et vahetusaastalt naastes on noortel suur soov enda kogemust jagada ning suurem osa neist hakkab YFU vabatahtlikuks ning seetõttu saavad osavõtta ja YFUt esindada koolikülastustel, erinevatel messidel ja infotundidel. Seega, kui küsisime kes oleks valmis oma kogemust ka sel korral jagama, olid vabatahtlikute kätemeri püsti. Seega usume, et kui vahetusaasta saab õnnestuda tõeliselt vaid siis, kui programmikorraldajal on kogemusi, aastatega väljatöötatud programmilised üritused ja tugev tugivõrgustik - niii vahetusõpilasele endale kui ka tema perekonnale.

Ma ju rääkisin kõikse aeg. Me ei oleks pidand neid tõpraid usaldama. Sellest ajast peale oli sõda pidevalt kestnud, kuigi rangelt võttes see ei olnud kogu aeg üks ja seesama sõda. Tema lapsepõlves olid mitu kuud kestnud segased tänavalahingud Londonis endas, millest mõnda ta mõletas selgesti. Aga täiesti võimatu oleks olnud kogu selle perioodi ajalugu kaardistada ja öelda, kes oli kellega igal antud momendil võidelnud, sest ükski kirjalik ega suuline allikas ei maininud iial mõnd muud sõjalist liitu peale selle, mis oli parajasti jõus.

Näiteks praegu, Ja üheski avalikus sõnavõtus ega eraviisilises kõneluses ei olnud vihjetki sellele, et need kolm suurriiki olid kunagi teisiti grupeerunud. Aga Winston teadis hästi, et tegelikult alles nelja aasta eest oli Okeaania sõdinud Ida-Aasiaga ja oli olnud liidus Euraasiaga.

Aga see oli lihtsalt salajane teadmisraas, mis tal oli juhuslikult mällu jäänud, tänu sellele, et tema mälu polnud piisava kontrolli all. Ametlikult ei olnud partnerid kunagi vahetunud. Okeaania sõdis Euraasiaga: järelikult oli Okeaania alati Euraasiaga sõdinud. Käesoleva hetke vaenlane kehastas alati absoluutset kurjust, ja sellest järeldus, et temaga ei saanud olla mingeid kokkuleppeid ei minevikus ega tulevikus.

Kõige kohutavam, mõtles ta kümne tuhandendat korda, kui ta oma õlgu vaevaliselt tahapoole pingutas kereringid, käed puusas, pidid tugevdama seljalihaseidkõige kohutavam, et Kuidas oppida kuttist liikme suurusest ilma teda nagemata kõik võib vastata tõele.

Kui Partei võis käe minevikku sirutada ja öelda selle või teise sündmuse kohta, et seda pole iial olnud, kas polnud see siis hullem kui piinamine või surm?

Partei ütles, et Okeaania pole iial Euraasiaga liidus olnud. Tema, Winston Smith, teadis, et Okeaania oli Euraasiaga liidus alles neli aastat tagasi. Aga kus see teadmine eksisteerib?

Ainult tema teadvuses, mis varsti nagunii hävitatakse. Ja kui kõik teised on omaks võtnud Partei poolt sisendatud vale ja kui kõik allikad seda kinnitavad, siis läheb see vale ajalukku ja muutub tõeks. Kõik, mis pidas paika praegu, pidas paika alati ja igavesti. See oli üpris lihtne. See eeldas ainult lõputut võitude seeriat omaenda mälu üle.

Winston laskis käed külgedele rippu ja hingas aeglaselt sisse. Ta mõtted kandusid kaksisoima labürinti. Teada ja mitte teada, olla teadlik kogu tõest ja samas korrutada hoolikalt konstrueeritud valesid, olla üheaegselt kahel vastakal arvamusel ja uskuda mõlemat, vaatamata nende vasturääkivusele; kasutada loogikat loogika vastu, öelda moraalist lahti, seda samal ajal taga nõudes, uskuda, et demokraatia on võimalik ja et Partei kaitseb demokraatiat; unustada kõik, mida on vaja unustada, siis see jälle vajalikul hetkel mällu tagasi tuua ja samas jälle jalamaid unustada, ja lisaks kõigele rakendada seda protsessi selle protsessi enda suhtes.

See oli äärmiselt peen kunst: teadlikult teadvust uinutada ja seejärel kustutada oma mälust see enesehüpnoosiakt, mille sa just toime olid pannud. Painutused ette. Tema mõtisklustest kadus meeldiv alatoon. Ega minevikku ei ole ainult muudetud, mõtles ta, seda on lausa hävitatud. Kuidas saabki konstateerida kõige ilmsemat fakti, kui peale sinu enda mälu ei ole mingit allikat? Ta püüdis meelde tuletada, mis aastal ta oli kuulnud esmakordselt Suurt Venda mainitavat. Tema teada oli see kuuekümnendail aastail, aga ta ei saanud selles kindel olla.

Partei ajaloos esines Suur Vend kui revolutsiooni juht ja kaitsja muidugi selle esimestest päevadest peale. Tema kangelastegusid nihutati ajas järk-järgult tahapoole, kuni need ulatusid juba neljakümnendate ja isegi kolmekümnendate aastateni, kus mööda Londoni tänavaid sõitsid kummaliste torukübaratega kapitalistid oma suurtes läikivates sõiduautodes või klaasakendega tõldades. Võimatu oli teada saada, kui palju oli selles legendis tõtt ja kui palju väljamõeldist. Winston ei suutnud sedagi meelde tuletada, millal Partei loodi.

Ta ei uskunud, et ta oleks kuulnud sõna ingsots enne Kõik hajus uttu. Vahel võis siiski osutada ilmsele valele. See näiteks polnud tõsi, nagu väideti Partei ajaloo õpikuis, et lennukid on Partei leiutatud.

Tema mäletas lennukeid väga varasest lapsepõlvest. Aga tõendada sa ei saa midagi. Millegi kohta ei ole tõendeid. Ainult üks kord oma elu jooksul oli tal olnud käes vaieldamatu dokument ajaloolise fakti võltsimise kohta.

Jah, teie! Kummarduge madalamale, palun! Te saate küll paremini. Te ei püüa. Madalamale, palun!

ESIMENE OSA

See on juba parem, seltsimees. Ja nüüd kõik vabalt ja vaadake siia! Aga ta nägu jäi täiesti ilmetuks. Þra iial näita välja jahmatust! Þra iial näita välja Kuidas oppida kuttist liikme suurusest ilma teda nagemata Ainus silmavälgatus võib sind reeta.

Ta seisis ja vaatas, kuidas instruktor tõstab käed pea kohale ja — mitte küll lausa graatsiliselt, aga siiski väga kergelt ja nõtkelt — painutab end, nii et sõrmeotsad ulatuvad varvaste alla. Ma tahaksin, et te niimoodi teeksite. Vaadake veel kord. Ma olen kolmekümne üheksa aastane ja olen sünnitanud neli last.

Vaadake siia. Me kõik ei pääse rindele võitlema, aga me võime end vähemalt vormi hoida. Tuletage meelde meie poisse Malabari rindel! Ja ujuvkindlustuse madruseid! Mõelge, mida nemad peavad taluma. Proovime nüüd uuesti. Siis rullis ta lahti ja asetas üksteise peale neli väikest paberitorukest, mis oli torupostiavast laua paremale nurgale kukkunud.

Boksi seintes oli kolm ava. Kõnekirjurist paremal oli väike torupostiava kirjalike teadete jaoks; vasakul suurem ajalehtede jaoks; ja külgseinas, Winstoni käeulatuses, oli traatvõrega kaetud lai nelinurkne pilu.

See pilu oli määratud paberiprahi hävitamiseks. Hoones leidus niisuguseid pilusid tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid, lisaks tööruumidele oli neid ka koridorides iga paari meetri järel.

Millegipärast nimetati neid mäluaukudeks. Kui oli teada, et mõni dokument kuulub hävitamisele, või kui leiti maast mõni paberitükk, siis oli automaatseks liigutuseks tõsta lähema mäluaugu võre üles ja visata see paberitükk pilusse, kus soe õhuvool kandis selle kusagile hoone sisemusse peidetud tohututesse ahjudesse. Winston uuris nelja lahtirullitud pabeririba.

Kõik need sisaldasid ühevõi kaherealise teate kokkusurutud þargoonis, mis ei olnud uuskeel, aga sisaldas rohkesti uuskeele sõnu ja mida kasutati ministeeriumisiseses asjaajamises.

Need külasid nii: times See oli keeruline ja vastutusrikas töö, mida oli õigem ette võtta viimasena. Ðlejäänud kolm olid rutiinsed asjad, kuigi teine neist nõudis teatavat vaeva arvuderägastikust läbimurdmisel.

Näiteks ilmnes Juhtus aga nii, et Euraasia ülemjuhatus alustas pealetungi Lõuna-Indias ja jättis Põhja-Aafrika rahule. Sellepärast tuli vastav lõik Suure Venna kõnest ümber sõnastada, et panna teda ennustama seda, mis tegelikult toimus. Või siis teine asi. Tänane leht sisaldas aruande tegelikust toodangust, kust ilmnes, et prognoos oli rängalt eksinud igas rubriigis. Winstoni ülesandeks oli esimesi arvusid õgvendada ja need hilisematega vastavusse viia.

Mis puutub kolmandasse teatesse, siis siin oli tegemist väga lihtsa veaga, mille võis paari minutiga ära parandada. Tegelikult aga, nagu Winston juba teadis, tuli ðokolaadinormi selle nädala lõpul vähendada kolmekümnelt grammilt kahekümnele. Ja nüüd ei olnud tarvis muud kui asendada algne lubadus hoiatusega, et võib-olla tuleb aprillis normi vähendada.

Siis kägardas ta peaaegu alateadliku liigutusega kokku nii originaalteated kui ka märkmed, mis ta oli teinud, ja pistis need mäluauku, et nad tules häviksid. Ta ei teadnud täpselt, mis toimub nähtamatus labürindis, kuhu see toruposti viis, aga üldine ettekujutus sellest oli tal olemas.

Ja seda pideva muutumise protsessi ei rakendatud mitte ainult ajalehtede, vaid ka raamatute, ajakirjade, broðüüride, plakatite, lendlehtede, filmide, heliülesvõtete, karikatuuride, fotode — üldse iga liiki kirjanduse või dokumentatsiooni puhul, millel võis olla mingi poliitiline või ideoloogiline tähendus. Päev-päevalt ja peaaegu minut-minutilt viidi minevik vastavusse olevikuga. Nii sai dokumentaalselt tõendada, et kõik Partei ennustused olid täide läinud; ei lastud säilida ühelgi oleviku nõudmistega vastuolus oleval ajaleheteatel või arvamusavaldusel.

Kogu ajalugu oli palimpsest, puhtaks kraabitud ja üle kirjutatud täpselt nii sageli nagu vaja. Ja kui tegu oli tehtud, ei olnud mingil juhul enam võimalik näidata, et aset on leidnud võltsimine.

Arhiiviosakonna suurim sektor, mis oli tunduvalt suurem kui see, kus Winston töötas, koosnes töötajatest, kelle ülesanne oli välja otsida ja kokku koguda kõigi nende raamatute, ajalehtede ja dokumentide eksemplarid, mis tuli asendada ja hävitada. Ka raamatud vaadati üle ja kirjutati ühe uuesti ja uuesti ümber ja anti taas välja ilma igasuguse märkuseta, et neis on tehtud mingeid muudatusi. Ja ka kirjalikes juhendites, mida Winston sai ja mis ta pärast täitmist otsekohe ära viskas, ei olnud vihjetki sellele, et tegemist on võltsimisega; juttu oli vaid vääratustest, eksitustest, stiilivigadest või vigastest tsitaatidest, mida tuli täpsuse huvides korrigeerida.

Aga tegelikult, mõtles ta Külluseministeeriumi andmeid kohandades, pole see isegi mitte võltsing.

Lihtsalt üks nonsenss asendatakse teisega. Enamasti ei olnud sel materjalil, millega tal tuli tegemist teha, reaalse eluga midagi pistmist, isegi mitte sedavõrd nagu otsesel valel. Statistilised andmed olid esialgsel kujul samavõrd fantaasia vili nagu nende õgvendatud versioon. Enamasti tuli andmed oma peast võtta. Näiteks oli Külluseministeeriumi plaan prognoosinud saabaste toodanguks kvartalis miljonit paari.

Tegelik toodang oli ametlikel andmetel 62 miljonit. Prognoosi korrigeerides vähendas Winston planeeritud arvu 57 miljonini, et saaks tavakohaselt väita, nagu oleks plaani ületatud. Aga igal juhul ei olnud 62 miljonit tõele sugugi lähemal kui 57 või miljonit. Võib-olla ei toodetud üldse mingeid saapaid.

Igatahes ei teadnud keegi toodangu tõelist hulka ega hoolinudki sellest. Teati vaid, et igas kvartalis toodetakse paberil astronoomiline arv saapaid, samal ajal kui pooled Okeaania elanikest käivad paljajalu. Ja nii oli lugu kõigi andmetega, olid need siis tähtsad või vähem tähtsad. Kõik kadus mingisse varjude maailma, kus isegi aastaarvud muutusid ebamääraseks.

Winston heitis pilgu üle saali. Vastasboksis töötas usinasti väikest kasvu, pedandi moega, sinetava lõuaga Tillotsoni-nimeline mees, kokkumurtud ajaleht põlvedel ja suu tihedalt vastu kõnekirjuri huulikut.

Tal oli niisugune ilme, et ta püüab hoida seda, mis tal on öelda, saladuses ja jagada seda üksnes teleekraaniga. Ta vaatas üles ja tema prillid välgatasid vaenulikult Winstoni suunas. Winston peaaegu ei tundnudki Tillotsoni ja tal polnud aimugi, millega too tegeleb. Arhiiviosakonna ametnikud ei armastanud oma tööst rääkida.

  • Это было что-то вроде едва уловимой вспышки или мерцания, и он не успел увидеть, чем она была вызвана.

Pikas akendeta saalis, kus oli kaks rida bokse, mida täitis lõputu paberikrabin ja kõnekirjurisse pomisevate häälte mõmin, töötas vähemalt tosin inimest, kelle nimegi Winston ei teadnud, ehkki ta nägi neid iga päev mööda koridore saalimas või kahe vihkamise minuti ajal kätega vehkimas.

Ta teadis, et väike punakate juustega naine kõrvalboksis on päevast päeva ametis sellega, et otsib ajakirjandusest välja ja tõmbab maha nende inimeste nimesid, Kuidas oppida kuttist liikme suurusest ilma teda nagemata on likvideeritud ja keda tuleb selle tõttu mitte kunagi eksisteerinuks lugeda. Ja see oli naisele üsna sobiv tegevus, sest ka tema oma mees oli paar aastat tagasi likvideeritud.

Ja ühes kaugemas boksis istus üks leebe, kohmetu ja unelev Ampleforthi-nimeline olend, kel olid väga karvased kõrvad ja imepärane anne þongleerida riimide ja värsimõõtudega ja kes produtseeris ideoloogiliselt sobimatuks muutunud, aga ühel või teisel põhjusel antoloogiates säilitatavate luuletuste võltsitud või — nagu neid nimetati — definitiivseid tekste.

Aga see saal oma umbes viiekümne töötajaga moodustas ainult ühe alasektori, ühe raku arhiiviosakonna gigantses ja keerulises organismis. Ðmberringi, ülal ja all, oli veel arutul hulgal töötajaid, kes kõik olid rakkes ülesannete kallal, mille hulk oli kujuteldamatu. Seal olid tohutu suured trükikojad abitoimetajate, trükitööliste ja hoolikalt sisustatud fotoateljeedega ülesvõtete võltsimiseks. Seal oli teleprogrammide sektor operaatorite ja reþissööride ja terve hulga näitlejatega, kellel oli annet häälte imiteerimiseks.

Seal oli arvukas referentide armee, kelle ülesandeks oli ainult kõrvaldatavate raamatute ja ajakirjade nimekirjade koostamine. Seal olid tohutud laod parandatud dokumentide säilitamiseks ja salajased ahjud originaalide hävitamiseks. Ja seal olid kusagil, täiesti anonüümselt, ka juhtivad ajud, kes koordineerisid kogu seda tööd ja määrasid ära poliitika põhijooned, millest sõltus, missugust osa minevikust säilitati, missugust võltsiti ja missugune lakkas tervikuna olemast. Ja pealegi oli arhiiviosakond vaid üks Tõeministeeriumi haru.

Ministeeriumi peamine töö ei seisnud mitte mineviku ümbertegemises, vaid Okeaania kodanike varustamises ajalehtede, filmide, õpikute, teleprogrammide, näidendite ja romaanidega, — ühesõnaga iga liiki informatsiooni, instruktsioonide ja meelelahutusega raidkujudest loosungiteni, lüürilisest luuletusest bioloogiaalase traktaadini ja aabitsast uuskeele sõnaraamatuni.

Ja ministeerium ei pidanud rahuldama mitte üksnes Partei mitmekülgseid vajadusi, vaid kordama kogu seda operatsiooni madalamal tasemel ka proletariaadi tarbeks. Oli olemas terve hulk iseseisvaid sektoreid, mis tegelesid proletariaadile määratud kirjanduse, muusika, draama ja üldse meelelahutusega.

Nende produktsiooniks olid sopalehed, mis ei sisaldanud peaaegu midagi muud peale spordiuudiste, kohtukroonika ja astroloogia, sensatsioonilised viiesendised romaanid, filmid, mis nõretasid seksuaalsusest, ja sentimentaalsed laulukesed, mida loodi otsast lõpuni mehaaniliselt teatava spetsiaalse kaleidoskoobi abil, mida nimetati versifikaatoriks. Omaette alasektor, uuskeeles pornosek, tegeles kõige madalamat sorti pornograafia tootmisega, mis saadeti laiali kinnistes ümbrikes ja mida peale valmistajate ei tohtinud näha ükski Partei liige.

Kuni Winston töötas, oli torupostiavast lauale pudenenud veel kolm teadet; aga need olid lihtsad juhtumid ja nendega ta sai hakkama enne kaht vihkamise minutit. Kui vihkamine oli möödas, tuli ta tagasi oma boksi, võttis riiulilt uuskeele sõnaraamatu, lükkas kõnekirjuri kõrvale, puhastas prille ja asus selle hommiku tähtsaima ülesande kallale.

Töö oli suurim rõõm Winstoni elus. Enamasti oli see küll tüütult rutiinne, aga aeg-ajalt tuli ette nii raskeid ja keerulisi ülesandeid, et neisse võis süveneda nagu põhjatusse matemaatilisse probleemi, — peenvõltsinguid, mille puhul sul ei olnud teejuhiks midagi muud kui ainult oma arusaam ingsotsi põhialustest ja oletus selle kohta, mida Partei sinult ootab.

Seda laadi asjades oli Winston tugev. Ta rullis lahti ennist kõrvalepandud teate. See kõlas nii: times 3.

Он искажал картину: как и Элвин, он был анахронизмом. Он представлял из себя, однако, нечто гораздо большее. Он был реален и с несколько загадочной усмешкой смотрел на За свою короткую жизнь Элвин повстречал лишь ничтожную часть обитателей Диаспара. Поэтому он не был удивлен, увидев перед собой незнакомца.

Täies ulatuses ümber kirjutada ja esitada enne arhiivi andmist oma versioon kõrgematele instantsidele. Winston luges selle vigase artikli läbi.

  1. Тем не менее у нас нет ни малейшего желания удерживать вас здесь против вашей воли, хотя, если вы намереваетесь все-таки вернуться в Диаспар, мы будем вынуждены стереть из вашей памяти все воспоминания о нашей земле -- Она чуть помедлила.
  2. Kuidas suurendada peenise retsepte
  3. Разыскать его, однако, было делом безнадежным - это потребовало бы обследования всей поверхности.

UKVO varustas ujuvkindluste meeskondi sigarettide ja muu tarbekaubaga. Aga kolm kuud tagasi oli UKVO ootamatult laiali saadetud, ilma et oleks põhjusi avaldatud. Võis arvata, et Withers ja tema kaastöölised on nüüd põlu all, kuigi selle kohta ei olnud ilmunud mingit teadet ei ajakirjanduses ega teleekraanis.

Aga see oligi ootuspärane, sest poliitilisi kurjategijaid ei antud tavaliselt kohtu alla ega süüdistatud neid avalikult.

Kuidas kiiresti suurendada liikmete harjutusi

Tuhandeid inimesi puudutavad suuremad puhastused avalike kohtuprotsessidega, kus riigireeturid ja mõtteroimarid alandlikult oma süüd tunnistasid ja seejärel hukati, olid erilised vaatemängud, mida ei korraldatud sagedamini kui kord paari aasta jooksul.

Enamasti kadusid inimesed, kes olid Partei rahulolematuse ära teeninud, jäljetult ja neist ei olnud enam iial midagi kuulda. Kellelgi polnud vähimatki aimu, mis neist on saanud. Võimalik, et mõnikord nad jäeti ka ellu.

Lisaks oma vanematele teadis Winston isiklikult umbes kolmekümmend inimest, kes olid eri ajal kadunuks jäänud. Winston silitas kirjaklambriga õrnalt nina. Vastasboksis kummardus seltsimees Tillotson ikka veel salapärasel ilmel kõnekirjuri kohale. Ta tõstis korraks pead: jälle see vaenulik prillivälgatus. Winstonile tuli mõte, et kas seltsimees Tillotson ei ole äkki sama ülesandega ametis mis temagi. See oli täiesti võimalik.

Nii keerulist tööd ei usaldataks iial ainult ühele inimesele; teisest küljest: teha see ülesandeks mõnele komisjonile tähendaks avalikult tunnistada, et pannakse toime võltsimine.

Ilmselt oli praegu tosin inimest välja mõtlemas võistlevaid versioone selle kohta, mida Suur Vend tegelikult oli öelnud. Ja siis tuleb mõnel sisepartei meisterajul välja valida see või teine versioon, lihvida seda veel, lasta käiku kogu nõutav keeruline ristamisi-viidete kaadervärk, ja siis kinnistub see väljavalitud vale allikates ja muutub tõeks.

Winston ei teadnud, miks Withers oli ebasoosingusse sattunud. Võib-olla oli põhjuseks korruptsioon või ebakompetentsus. Võib-olla oli Suur Vend tahtnud lihtsalt liiga populaarsest alluvast vabaneda.

George Orwell:

Võib-olla kahtlustati Withersti või mõnd tema lähikondlast ketserlikes tendentsides. Või võib-olla — mis oli kõige tõenäolisem — oli see asi juhtunud lihtsalt sellepärast, et puhastused ja likvideerimised olid lahutamatu osa valitsemismehhanismist.

Arreteerimine iseenesest seda veel tingimata ei pruukinud tähendada. Vahel lasti arreteeritu vabaks ja jäeti ta aastaks-paariks vabadusse, enne kui ta hukati.

Sageli ilmus mõni isik, keda oli ammu surnuks peetud, nagu viirastus mõnele avalikule kohtuprotsessile ja vedas oma tunnistustega sisse sadu teisi, enne kui ta taas kadus — sedapuhku juba igaveseks. Aga Withers oli juba ebaisik. Teda ei olnud olemas: teda polnud iial olemas olnud. Winston otsustas, et Suure Venna kõnes ei piisa lihtsalt rõhu ümberasetamisest. Parem oli panna see kõne käima millegi kohta, millel ei ole esialgse teemaga absoluutselt mingit seost.

Ta oleks võinud pöörata selle kõne traditsiooniliseks süüdistuseks reeturite ja mõtteroimarite aadressil, aga see oleks olnud natuke liiga läbinähtav; mõne lahinguvõidu või siis IX kolmaastakuplaani ületamise sissetoomine aga oleks tinginud liiga keerukaid parandusi teistes allikates. Siin läks vaja puhast fantaasiat. Ja äkki ilmus Winstoni vaimusilma ette otsekui elavana keegi seltsimees Ogilvy, kes oli äsja kangelaslikel asjaoludel lahingus langenud. Vahel pühendas Suur Vend päevakäsu mõne tagasihoidliku Partei-sõduri mälestusele, kelle elu ja surma ta seadis järeltegemist väärivaks eeskujuks.

Täna ta pühendab selle siis seltsimees Ogilvy mälestusele. Tõsi, mingit seltsimees Ogilvyt pole Keskmise suurusega seksuaalfirma Fotod, aga mõned trükiread ja paar võltsitud fotot puhuvad talle elu sisse.

Me võime antud faktist teha järelduse, mis käib ühtlasi kokku mõne ingsotsi põhiprintsiibiga, et Kolmeaastaselt keeldus seltsimees Ogilvy kõigist mänguasjadest peale trummi, kuulipilduja ja helikopterimudeli.

Kuueselt — aasta enne nõutavat vanusepiiri — võimaldati tal erandi korras astuda Luurajate ridadesse; üheksa-aastaselt oli ta juba salgajuht.